Teine pala.

“..esi on seal panges ukse kõrral. Ma sain kaksikutelt ühe paari püksi mis piaksid passima sinule. Jalanõudega on väga nirusti, aga me jõuame varsti linna, küll sääl leiab kingsepa.” Käre hääl vatras edasi kui Vanari silmilt langes teadvusetuse loor. Tema võõrustaja pani seda tähele.
“Nu tere tere. Leidsime lõpuks eluvalla ülesse mis?”
Vanar proovis istukile tõusta kuid tema käed ja jalad olid tihkelt sisse mähitud.
“Jaa, sa vaine hing olid puhta kange kui purikas kui Fellik sind leidis. Ma olen sind üles..Ei ei, me ei hoia sind kinni, ära sikuta.” Justkui mõtteid lugedes suutis Vanari võõrustaja ennast ümber seada ohutumaks. Vanari mälu valgus tagasi kui tulvavesi ja tema pilk otsis üles väikese kambri ukse. Selle vahelt kiirgas sisse sooja pärastlõunast valgust mis lendleva tolmu vahel mängis.
“Jaa-ja. Me oleme minu tillukeses hubases tares. Tare on ehk liiasti öelt, kes siis varem ratastega tare kaend on, aga mina alati öeld, et kodu on see kuhu sa sel…” Vanar oli suu lahti paotanud, ent hääl oli kõris kinni kui saabas tulvamudas. Tema võõrustaja kummardus ja ulatas talle väikese nikerdustega kaunistet kulbiga vett. Janu oli värske ning Vanar kulistas kõik alla.
“K..kus?”
“Ohjaa, minu kombed. Me oleme Käpulaanes. Ja piaksime vast jõudma varsti Vaaripässi külla. Või mis tas nüüd oligi. Ah, et millal? Nu on kõnnipäev, seitsmendas sulakuu. Leidsime sinu jõe kaldalt ujurpäeval. Täitsa sümboolne, isegi kaksikud laskusid loovuserüppe sellest...” Vanar vajus sügavamale asemesse ning tõmbas suure sõõmuga kopsud täis. Ta oli pääsenud. “...ja nemad ju sealt kus muudkui ennustatakse. Nad puhta kindlad, et see ei ole paljas juhus..”
Kuid Vanari hinges tõusis maru mida puhus hirm. “K..kas Nöbili, Nöbilinna jõuame varsti, ma pean ne...neid hoia..” Kuid Vanari hääl vaarus ja habras hääl langes jõuetult tagasi kurku.
“Oh, ära muretse. Meie juures on turvaline. Pole hääbund hinge keda ma ei suudaks elule puhuda. Egas mind ilmaasjata eluema Rilkeks kutsuta.” Võõrustaja jutt lendas mööda tuba edasi ja rütmilise põminaga valgus vankrirataste kriginaga ühte. Vanari teadvus vajus ähmasesse unne ning soov oma hoiatus edasi anda niisamuti.