Lambaratsanikud

Lambaratsanikud on uhke rahvas impeeriumi südames. Nagu enamus rahvaid ei mäleta ka lambaratsanikud millal või kuidas nad täpselt steppidele sattusid ja ratsalammastega sidemed lõid. Kuid kui surematu keiser aastal 63 nende rahvaga kohtus, siis olid nad steppe valitsenud sajandeid.

Legend keisrist ja Emaoinast.
Kui aastal 63 impeeriumi väed steppide ületamist alustasid kogunesid lambaratsanike hõimud kokku, et oma valdusi kaitsta. Nad valisid endi seast välja parima ratsaniku ja sõdalase, Kollaneeme Haamerdaja, et seda heitlust juhtida. Kollaneemest pole siiani paremat ratsaniku kapanud üle steppide. Kuid surematu keiser liikus oma sõjaväe ees ning ei soovinud vajamatut verevalamist. Ja nii kohtus Kollaneeme ja tema oinas keisriga. Nad vestlesid kahe suure väe vahel ning mõlemad otsisid rahulikku väljapääsu. Ja siis andis Kollaneeme keisrile ülesande, et kui ta suudab tema Emaoinaga sõbralikult ümber lambaratsanike väe kapata siis kõik hõimud vannuvad truudust impeeriumile.
Keiser lähenes Emaoinale ning sosistas talle tasaselt. Hiljem on räägitud, et ta laulis vabana liuglevast tuulest steppides. Emaoinas kummardus ning keiser ratsas ümber stepiväe. Ja nii liitusid lambaratsanikud impeeriumiga. Enamus hõimudest kiitsid Kollaneemet tema kavala ülesande eest ja rahu saavutamise eest, kuid oli ka hõime, kes nägid selles pigem Kollaneeme nõrkust kui keisri südikust.


Lambaratsanike kombestik.
Ratsud.
Lambaratsanikud on oma rahva nime üle väga uhked ning pole ime, et ratsutamine on neil veres. Ratsu ei ole neile pelgalt liikumisvahend vaid võiks öelda, et lausa pereliige. Lambaratsaniku ja tema ratsu vahel kasvab eriline side mida ei ole täheldatud teiste rahvaste juures. Kuigi stepi-druiidid on hõimude seas väga au sees siis vastupidiselt üldlevinud arvamusele nad ei suhtle ratsudega loomkeeles. Ratsaniku ja ratsu suhtlus on innuitiivne ja empaatiline, vaid väga harva kasutavad nad loomkeeles kõnelejat, et oma ratsuga suhelda.

Ratsud on väga lugupeetud ning peetakse kõrge au sees nii neid endid kui ka nende pereliine. Tasub vaid ratsanikult küsida tema ratsu pere kohta ja võid kuulda kõiki seikluseid ja sündmuseid mis on üles täheldatud. Kui ratsu peaks langema siis peetakse suured matused, nad on ikkagi pereliikmed. On öeldud ka, et ratsu ja ratsanik jagavad hinge, et kui üks peaks surema siis teine jääb poolikuks. Just nagu lambaratsanikud ise nii ka nende ratsud saavad uhked põletusmatused steppidel. Terve öö lauldakse laule nende esivanemate tegudest ja ka nende enda tegudest. Ja kui leek vaibub siis stepituuled kannavad tuha vabana steppidele.

Juuksed.
Lambaratsanikel on palju huvitavaid kombed ja traditsioone kuid märkimisväärseim neist on nende au. Nende rahva seas ei ole kombeks üksteise au küsimuse alla seada vaid seda teeb igaüks varmalt ise. Kui keegi tunneb oma au riivatuna, olgu see siis oma ratsu seljast kukkumine või ettevõtmise häbiväärne läbikukkumine, on tulemuseks pea kiilaks pügamine. Arvatakse, et see pärineb lammaste pügamisest.
See kombestik algab juba sündides. Beebid on abitud ja ratsuta, see on natukene piinlik ja seetõttu nad ongi sündides kiilakad. Kuid need kes sünnivad juba juustega on eelmises elus olnud vaprad ratsanikud. Paljud noored on kiilakad, sest nooruses ikka juhtub kõiksugu seiku. Esimene kingitus noortele ongi pügamiskäärid, sest vigade tegemine on osa elust.
Need lambaratsaniku rahva liikmed kellel pole juukseid kitkuvad kas oma sulgi või seovad räti ümber pea, et imiteerida juukseid. Kui kohtad lambaratsanikku kelle juuksed on paksud, uhkelt punutud ja pikad siis tea, et nad on väga auväärsed ning kangelt vaeva näinud, et vigu vältida.

Nimed.
Lambaratsanike rahva nimed on tihti peale mõne asukoha järgi steppides. Näiteks kangelane Kollaneeme sai oma nime piltilusa neeme järgi, mis kollendab igal kevadel varalilledest. Sama nimetamise viisi järgitakse ka ratsude nimetamisel. Kuna stepid on tohutu maaala siis nimedest ei saa kunagi puudu.
Perenimed antakse tihti mõne võimsa esivanema ameti või saavutuse järgi. Et oma amet nimema kasutusele võtta peab olema isik väga hea oma ametil või väga tunnustatud.

Religioon.
Lambaratsanikud kummardavad jätkuvalt oma iidseid jumalaid kes ammustel aegadel steppe valitsesid. Neil on keegi püha jumalus pea, et iga nähtuse ja sündmuse tarvis. Mõned Raudarhiivi ülestäheldajad on avaldanud arvamust, et need ei pruugi isegi olla konstantse nimega jumalad vaid võib olla, et igal hõimul, perekonnal või sõpruskonnal on omad nimed ja tähised jumalatele. Vaatamata sellele on siiski nende panteoonis ka valitseja- Sõrg-Ema.