Esimene pala.

Vanar laskus ettevaatlikult niiskete kividevahelt jahedasse allikasse. Näpistav külmus mõjus talle turgutavalt ja vere maha pesemine niisamuti. Enda üllatuseks pühkis hõbedane vesi vere maha justkui mingi unustatud mustuse. Vanari pilk jälitas veresegust vett mis mööda mägiallikat alla orgu voolus kus ta üks hetk Nöbijõkke valgus. Tema pähe tärkas lootus, et ehk jõuab veri Nöbiotsa ja jõuab sealseid elanikke hoiatada eelseisvast.
  Korraga haaras Vanarit oleviku karge tõde ja külm puges nahavahele. Tema jalad tõmbusid jäises vees kangeks ning ta hakkas otsima ohutut teed tagasi kaldale.
“Vvvannarrr. Sssseee theeegi meile hhaigettt.”
Jäisem veel kui mägine allikavesi oli hirm mis Vanari paigale naelutas. Ta teadis mis teda kaldal ootab ja ta ei oleks olnud nõus millegi eest oma pilku sinna pöörama.
“Vvvannarrr. Vvesi rrikub sssu ära. Ja sssedda mme ei taahhhaa.”
Silmad kinni ja käed trotslikult rusikas pööras Vanar ennast vooluga kaasa ja hakkas mööda libedaid kive edasi rühkima. Ta kuulis kuidas nad mööda kalda perve tema järele nihkusid ja omakeskis sosistasid. Vanar surus hambad kriginal kokku ja jätkas oma teed otse päästva kohina poole.
Mitu painavalt pikka minutit hiljem jõudis Vanar kose turjale. Kuigi ta ei tundnud oma jalgu ega käsi polnud see väikene ohverdus asjatu, kose maru mattis enda alla kõik nende sosinad. Ta lubas omale hetke piiluda ümbrust, tema ees sillerdas Nurrvalla oru läänepoolne tipp kus mägedest alla rulluvad allikad varisevad kõrgelt kokku Nöbijõeks. Vanar ei pidanud pikalt mõtlema, see võis olla tema ainus võimalus pääseda. 
Ta astus üle ääre.