Cataclysm

Kataklüsmist ~100 000 aastat või nii.
The Black Mountain saga
kataklüsmist saab tuua paralleele nt mingi lost generationi või millegi sarnasega - paljud kaotasid kõik, maailm muutus, paljud läksid hulluks, ei leidnud enam kohta maailmas ja isegi need, kes üle elasid olid sügavalt häiritud, melanhoolsed, depressiivsed
Poliitiline alge seisneb selles, et Vishna-ghrim’il usutakse olevat SEITSE ESIISA. Need olevat esimesed ja ainsad inimesed, kes kataklüsmi tulemusena muutusid. Ilmselgelt oli teisigi, aga mis juhtus kui rahvas moondus, oli sotsiaalne paanika - osad pidasid seda haiguseks ja püüdsid end ravida, teised hullusid või sooritasid enesetapu. Kolmandad ei suutnud taluda uue olemuse muutunud mõtteid ja eraldusid täielikult muust maailmast (nende tegelaste juurde jõuame hiljem veel tagasi).
Rahvas vajas mingit pidepunkti, ilmselt suutsid siis juba enne kataklüsmi heal järjel olnud isandad (kes muuhulgas olid piisavalt tugevad, säilitamaks selge mõistuse) teisi enda ümber koondada ja arvestades kõigi muutunud olekut, uuele ühiskonnale alge panna. Seda akti on kroonikates ja rahvapärimuses ilmselt romantiseeritud ja see on imbunud ka ametlikku poliitikasse, nii on seitsme esiisa idee laialt levinud, valdavalt aktsepteeritud ja kohati hinnatud aprioorselt tõeseks.
Sellest alusest lähtuvalt on VG’l ka SEITSE VALITSEVAT PEREKONDA. Algselt omas iga perekond suuri eraldiseisvaid maavaldusi ja omavahel suhtlemine polnud kuigi aktiivne. Igal alal ja perekonnal oli tollal oma kuningas, kelleks sai alati algse esiisa (e. minas'e [“esimene”, sõnast mine - “üks, 1”.) viimane otsene järeltulija. Loomulikult oli (ja on) selle järeltulija kindlaks tegemine ja võimule seadmine üritus omaette. Päritolu tuvastatakse nii ürikute, sugupuude kui ka (võimalust mööda) geneetilise info abil. Seitse esiisa ehk minas’t, VG esimest kõrgisandat olid: Haralas, Elil-Gandir, Caliomir, Téndir, Ulring, Isorfin ja Eowélith.
Siinkohal võiks jätkata järeltulijate loeteluga (Vana Testamendi stiilis), st. kes kellest sündis, aga mis rohkem huvitab ilmselt vaid ajaloolasi ja pereuurijaid. Öelda võib niipalju, et alates neljandast generatsioonist lähevad sugulussuhted juba üsna segaseks ja vaid mõne üksiku perekonna puhul on võimalik järgida ühtset ja vankumatut minas’e liini. Perekonnad ühest küljest defineerivad end oma esiisa järgi, ent esiisa nime ei kasutata perekonna nimena. VG’s on pigem kombeks, et iga indiviid teenib välja oma liignime, mis on seotud tema tegude ja iseloomuga. Enese eristamiseks samanimelistest, kasutatakse isanime.